KEHAMASSIINDEKS JA VÖÖÜMBERMÕÕT

Kehamassiindeks (KMI) ja vööümbermõõt on kaks olulisimat antropomeetrilist näitajat, mida kasutatakse kehakaalu ja rasvkoe jaotuse hindamiseks. Spordimeditsiinis on need näitajad olulised, sest ülekaal ja rasvumine suurendavad märkimisväärselt spordi- ja liigesevigastuste riski.

KIRJELDUS

KMI ehk body mass index (BMI) on lihtsaim viis hinnata, kas inimese kehakaal on normaalne tema pikkuse suhtes. Vööümbermõõt täiendab KMI-d, andes informatsiooni kõhu piirkonna vistseraalse rasva hulga kohta, mis on tervisele kõige ohtlikum rasvkoe tüüp. Mõlema näitaja regulaarne jälgimine aitab sportlasel ja harrastajal hinnata oma tervislikku seisundit ning ennetada vigastusi.

PÕHJUSED

KMI arvutatakse järgmise valemi abil: KMI = kehakaal (kg) / pikkus (m) ruudus. Näiteks: 80 kg kaaluva ja 1,78 m pika inimese KMI = 80 / (1,78 x 1,78) = 25,2.

KMI kategooriad Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) järgi:

• ●Alakaal: KMI alla 18,5
• ●Normaalkaal: KMI 18,5–24,9
• ●Ülekaal: KMI 25,0–29,9
• ●I astme rasvumine: KMI 30,0–34,9
• ●II astme rasvumine: KMI 35,0–39,9
• ●III astme rasvumine (haiguslik): KMI 40 ja üle selle

Oluline on teada, et KMI ei erista lihasmassi ja rasvkude. Seetõttu võib jõusportlaste ja kulturistide KMI olla kõrge, kuigi nende keharasvaprotsent on madal. Samuti ei arvesta KMI vanust, sugu ega rasva jaotust kehas.

SÜMPTOMID

Vööümbermõõdu mõõtmise juhised:

• ●Seiske sirgelt, jalad õlgade laiuselt
• ●Mõõtke palja naha pealt
• ●Mõõtmiskoht on puusaluuharja ja viimase roide vaheline keskkoht
• ●Mõõtke väljahingamise lõpus
• ●Mõõdulint peab olema horisontaalne ja tihedalt vastu nahka, kuid mitte surudes

Riskipiirid:

• ●Mehed: suurenenud risk alates 94 cm, kõrge risk alates 102 cm
• ●Naised: suurenenud risk alates 80 cm, kõrge risk alates 88 cm

Talje-puusa suhe (waist-to-hip ratio, WHR) arvutatakse: vööümbermõõt jagatud puusaümbermõõduga.

• ●Meeste normväärtus: alla 0,90
• ●Naiste normväärtus: alla 0,85
• ●Kõrgem suhe viitab nn õunakujulisele kehatüübile, mis on seotud suurema südame-veresoonkonnahaiguste riskiga

DIAGNOOSIMINE

Täpsemad kehakoostise mõõtmismeetodid spordimeditsiinis:

• ●Bioelektriline impedantsanalüüs (BIA): mõõdab elektrijuhtivust läbi keha, arvutab rasva- ja lihasmassi
• ●Nahavoldi mõõtmine kalipermeetriga: mõõdab nahaalust rasva mitmes kehapiirkonnas
• ●DEXA-uuring (topeltenergia röntgen-absorptsiomeetria): kuldstandard, täpne rasva- ja luumassi mõõtmine
• ●Hüdrostaatiline kaalumine: veealune kaalumine, mis määrab keha tiheduse

RAVI

Ülekaal ja rasvumine suurendavad spordivigastuste riski mitmel viisil:

• ●Suurem mehhaaniline koormus liigestele: iga lisakilogramm kehakaalu tekitab kõndimisel põlveliigesele 3–4-kordse lisakoormuse
• ●Alajäsemete vigastuste risk on ülekaalulistel 15–48% kõrgem
• ●Rasvumine vähendab tasakaalu ja propriotseptsiooni, suurendades kukkumis- ja nikastusriski
• ●Liigne kõhurasv muudab keha raskuskeset ja suurendab seljavigastuste riski
• ●Ülekaal aeglustab vigastustest paranemist ja suurendab operatsioonijärgsete tüsistuste riski

ENNETAMINE

Tervislike näitajate saavutamiseks ja hoidmiseks:

• ●Regulaarne kehaline aktiivsus: vähemalt 150 minutit mõõdukat aeroobset koormust nädalas
• ●Tasakaalustatud toitumine: piisavalt valku, köögivilju ja täisteratooteid
• ●Piisav uni: 7–9 tundi ööpäevas toetab ainevahetust ja kehakaalu kontrolli
• ●Regulaarne KMI ja vööümbermõõdu jälgimine aitab varakult tuvastada muutusi
• ●Normaalkaalus ja hea kehakoostisega inimestel on vähem spordivigastusi ning kiirem taastumine