Alaseljavalud

KIRJELDUS

Alaseljavalud on üks levinumaid spordiga seotud kaebusi, mis mõjutab kuni 80% inimestest elu jooksul. Sportlaste seas on alaseljavalu eriti sage aladel, mis nõuavad korduvaid painutusi, sirutusi ja keha pöördeid, nagu golf, tennis, sõudmine, jõutõstmine ja korvpall. Alaselja valu võib tuleneda erinevatest struktuuridest: lihased, sidemed, lülidevahelised kettad, fassettliigesed või ristluuniudeliigesed. Enamik juhtudest (85-90%) on mittespetsiifilised, mis tähendab, et konkreetset struktuuri patoloogiat pole võimalik identifitseerida.

PÕHJUSED

• ●Nõrgad tuumalihased (transversus abdominis, multifidus, diafragma, vaagnapõhi)
• ●Puusaliigeste piiratud liikuvus, mis suurendab nimmepiirkonna koormust
• ●Ebaõige tõstmistehnika (ümar selg, äkilised liigutused)
• ●Pikaajaline istuv eluviis ja kehv rüht igapäevaelus
• ●Korduvad painutus-sirutusliigutused (jõutõstmine, sõudmine)
• ●Keha roteerumisliigutused koos koormusega (golf, tennis)
• ●Lülisambakanali stenoos, kettahernia, spondülolistees
• ●Ristluuniudeliigese düsfunktsioon
• ●Müofastsiaalsed valupunktid (trigger-punktid) seljalihastes
• ●Ülekaalu ja kõhulihasnõrkuse kombinatsioon

SÜMPTOMID

• ●Tuim või terav valu nimmepiirkonnas, mis võib kiirguda tuharatesse
• ●Liikumisel süvenev valu, eriti painutusel ja tõstmisel
• ●Hommikune jäikus, mis leeveneb liikumisega
• ●Lihasspasm ja pingutunne alaseljas
• ●Valu kiirgamine jalga (ishialgia) — viitab närvijuure kompressioonile
• ●Tuimus ja nõrkus jalas (tõsisem sümptom, vajab kiiret hindamist)
• ●Valu süveneb pikaajalise seismise, istumise või kõndimise korral

DIAGNOOSIMINE

Diagnoos algab põhjaliku anamneesiga, kus hinnatakse valu iseloomu, kestust, provokeerivaid faktoreid ja "punaseid lippe" (kaalukaotus, palavik, öine valu, põie-/soole häired). Füüsiline uuring hõlmab rühi hindamist, liikuvusulatuse mõõtmist, neuroloogilist uuringut (Lasegue'i test, refleksid, tundlikkus, lihasjõud) ja spetsiifilisi teste (FABER, Gaenslen). Kuvamisuuringud (röntgen, MRT) on näidustatud, kui konservatiivne ravi 6 nädala jooksul ei anna tulemusi, esineb neuroloogiline defitsiit või "punased lipud". MRT on kuldstandard kettaherniate ja pehmekoeliste patoloogiate hindamiseks.

RAVI

Esmane ravi on aktiivne: pikaajaline voodipuhkus on kahjulik ja seda tuleb vältida. Säilitada tuleb tavapärane aktiivsus valusignaalide piires. MSPV-d ja paratsetamool leevendavad ägedat valu. Soojusravi (soojapadi, soe vann) lõdvestab spasmis lihaseid. Füsioteraapia on ravi nurgakivi ja hõlmab tuumalihaste stabilisatsioonitreeningut, puusaliigeste liikuvuse parandamist, McKenzie harjutusi ja manuaalteraapiat. Ergonoomilised soovitused igapäevaelus ja töökohal on olulised. Massaaž ja akupunktuur pakuvad täiendavat leevendust. Epiduraalsed süstid on näidustatud radikulopaatia korral. Kirurgiline ravi on harva vajalik ja näidustatud vaid selge strukturaalse patoloogia korral (suur kettahernia, stenoos), mis ei allu konservatiivsele ravile.

ENNETAMINE

• ●Tuumalihaste regulaarne treenimine (plank, sild, dead bug, bird dog)
• ●Puusaliigeste liikuvuse arendamine igapäevaste venitustega
• ●Õige tõstmistehnika õppimine ja järgimine (sirge selg, koormust jalgadega)
• ●Regulaarsed pausid pikaajalise istumise korral (iga 30-60 minuti tagant)
• ●Ergonoomilne töökoht: reguleeritav tool, monitori kõrgus, seljastugi
• ●Kehakaalu kontrolli all hoidmine
• ●Regulaarse füüsiline aktiivsus: ujumine, kõndimine, jooga