Kõõluseümbrise põletik

KIRJELDUS

Kõõluseümbrise põletik ehk peritendiniit on seisund, mille korral on põletikuliselt haaratud kõõlust ümbritsev paratenoon — õhuke sidekoeline kest, mis katab kõõlust väljastpoolt. Erinevalt tendovaginiidist, kus põletikuline on kõõlustupp (synoviaalne tupp), on peritendiniidis kahjustatud kõõluse väline ümbris. See eristus on kliiniliselt oluline, kuna ravi ja prognoos võivad erineda. Peritendiniit esineb kõige sagedamini Achilleuse kõõlusel, kuid võib haarata ka teisi kõõluseid. Seisund tekib tavaliselt korduva mehaanilise ärrituse tagajärjel ja võib esineda iseseisvalt või koos kõõluse enda patoloogiaga (tendinopaatiaga).

PÕHJUSED

• ●Korduv mehaaniline ärrituse kõõluse ümbrise piirkonnas
• ●Ülekoormus treeningutel, eriti äkilise koormustõusu korral
• ●Hõõrdumine jalatsi servade, riiete või ortoeside vastu
• ●Jooksmine ebaühtlasel pinnal
• ●Otsene trauma kõõluse piirkonnale
• ●Kõõluse biomehaaniline ülekoormus vale tehnika tõttu
• ●Jäikus ja lühenemine ümbritsevates lihastes
• ●Süsteemsed põletikulised haigused (reumatoidartriit, reaktiivne artriit)
• ●Infektsioon (harva, kuid võimalik)

SÜMPTOMID

• ●Valu kõõluse piirkonnas, mis süveneb liigutamisel
• ●Turse ja punetus kõõluse ümbruses — peritendiniit põhjustab sageli nähtavamat turset kui puhas tendinopaatia
• ●Krepitatsioon (krudisemine, pragimine) kõõluse liigutamisel — iseloomulik tunnus, mis tekib põletikuliste kiudude hõõrdumisel
• ●Soojatunne kahjustatud piirkonnas
• ●Jäikus ja kangus pärast puhkeperioode
• ●Valu kõõluse palpatsioonil kogu selle ulatuses (erinevalt tendinopaatiast, kus valu on fokaliseeritud)
• ●Valu vastupanuga liigutustel

DIAGNOOSIMINE

Kliiniline diagnoos põhineb anamnees ja füüsilistel leidudel. Iseloomulik on krepitatsioon kõõluse palpatsioonil ja liigutamisel. Valu on difuusne kogu kõõluse ulatuses, mitte fokaliseeritud ühte punkti. Ultraheli on esmavaliku kuvamisuuring: näitab kõõluse ümbruse paksenemist, vedelikukogumit paratenoonis ja kõõluse enda seisundit. Power Doppler näitab hüpervaskularisatsiooni põletikulises piirkonnas. MRT annab detailsema ülevaate ja aitab eristada peritendiniiti teistest kõõluspatoloogiatest. Oluline on diferentsiaaldiagnostika: eristada peritendiniidi tendinopaatiast, tendovaginiidist ja kõõluse osalisest rebendist, kuna ravistrateegiad erinevad.

RAVI

Ägeda peritendiniidi ravi on suunatud põletiku mahasurumisele. Puhkus valulikest tegevustest ja RICE-protokoll (puhkus, jää, kompressioon, kõrgendamine). MSPV-d (ibuprofeen, naprokseen, diklofenaki geel) on efektiivsed ägeda põletiku korral — nii suukaudselt kui lokaalselt. Füsioteraapia algab pärast ägeda põletiku taandumist: õrn venitamine, liikuvuse taastamine ja järkjärguline koormamine. Ultraheliravi ja laseteraapia võivad kiirendada paranemist. Ristikiulise massaaž (transversaalne friktsiooni massaaž) aitab lõhkuda adhesioone ja parandada koeperfusiooni. Kortikosteroidi süst on efektiivne raskematel juhtudel, kuid seda tuleb kasutada ettevaatlikult, kuna see nõrgestab kõõlust. Provokeerivate faktorite kõrvaldamine (jalatsivahetamine, tehnikaparandus, ortoos) on oluline kordumise vältimiseks. Krooniliste juhtumite korral võib olla vajalik kirurgiline paratenooni vabastamine.

ENNETAMINE

• ●Treeningkoormuse mõõdukas suurendamine ja piisavad puhkepäevad
• ●Korralik soojendus enne treeningut ja venitamine pärast
• ●Hõõrdumist tekitavate faktorite kõrvaldamine (sobivad jalatsid ja riided)
• ●Biomehaaniliste häirete korrigeerimine varakult
• ●Regulaarne venitamine ja lihaste tasakaalu hoidmine
• ●Treeningpindade varieerimine