Jooksja põlv

KIRJELDUS

Jooksja põlv ehk patellofemoraal sündroom (PFPS) on kõige levinum jooksuvigastus, mis mõjutab kuni 25% kõigist jooksjatest. Tegemist on põlvekedra (patella) taguse ja reieluu eesmise pinna vahelise valu sündroomiga. Valu tekib, kui põlvekedra liigub reieluu vagumusse (trochlea groove) ebakorrektselt, põhjustades kõhre ärritust ja valu. Sündroom on eriti sage naistel, mis on seotud laiema vaagnaga ja suurema Q-nurgaga. Lisaks jooksjatele esineb seda sageli ratturitel, suusatajatel ja igapäevaselt trepist käijatel.

PÕHJUSED

• ●Reie eesmise lihase (m. vastus medialis obliquus) nõrkus, mis ei hoia põlvekedrat joondatuna
• ●Puusalihaste (eriti gluteus medius) nõrkus, mis põhjustab reieluu sisserotatsiooni
• ●IT-bändi ja lateraalse retinaakulumi pingsus, mis tõmbab põlvekedrat väljapoole
• ●Ülepronatsioon jalal, mis suurendab sääre sisserotatsiooni ja põlve valgus-koormust
• ●Liiga kiire treeningkoormuse suurendamine
• ●Korduvad trepist laskumised ja tõusmised
• ●Pikaajaline istumine painutatud põlvega ("kinoteaatri märk")
• ●Varasem põlvevigastus või põlvekedra luksatsioon
• ●Kõhre pehmenemine (kondromalatsia) põlvekedra tagusel pinnal

SÜMPTOMID

• ●Tuim, hajus valu põlve eesosas ja põlvekedra ümbruses
• ●Valu süveneb trepist laskumisel, kükitamisel, jooksmisel ja pikaajalise istumise järel
• ●"Kinoteaatri märk" — valu tekib pikaajalise istumise järel põlve painutatud asendis
• ●Krepitatsioon (krudisemine) põlves painutamisel ja sirutamisel
• ●Põlve turse võib esineda kergetel juhtudel
• ●Põlve "nõrkustunne" või "alt vedamise" tunne
• ●Valu suureneb mäest alla kõndimisel ja kükke tehes

DIAGNOOSIMINE

Diagnoos on peamiselt kliiniline. Clarke'i test: arst surub põlvekedra reieluu vastu ja palub patsiendil reie eesmist lihast pingutada — positiivne on valu teke. Patellaarne kompressioontest ja lateraalse glaid test hindavad põlvekedra liikuvust ja tundlikkust. Q-nurga mõõtmine (üle 15 kraadi meestel, üle 20 kraadi naistel on patoloogiline). Funktsionaalsed testid: ühejala kükk paljastab puusa- ja põlve kontrolli puudujääke. Röntgen välistab põlvekedra subluksatsiooni ja artroosi. MRT on vajalik, kui kahtlustatakse kõhrekahjustust, meniskivigastust või muid struktuurset patoloogiat.

RAVI

Konservatiivne ravi on efektiivne 85-90% juhtudest. Esmane ravi on koormuse vähendamine: vähendage jooksmist, vältige trepist laskumist ja sügavaid kükke. Jää 15-20 minutit pärast koormust. Füsioteraapia on ravi alustala: vastus medialis obliquus tugevdamine (sirge jala tõstmine, terminaalne põlvesirutus), puusalihaste tugevdamine (eriti gluteus medius), IT-bändi ja hamstringide venitamine. Teipimine (McConnelli teipimine) ja patellaarband toetavad põlvekedrat. Ortoosid ja tugitallad korrigeerivad ülepronatsiooni. MSPV-d leevendavad ägedat valu. Jookstehnika kohandamine: kadentsi tõstmine ja sammuulatuse vähendamine. Rattasõit ja ujumine on head alternatiivid taastumisperioodil. Kirurgiline ravi (lateraalse retinaakulumi vabastamine, kõhre debridement) on vajalik vaid harvadel raviresistentsetel juhtudel.

ENNETAMINE

• ●Vastus medialis ja puusalihaste regulaarne tugevdamine
• ●Reie tagumiste lihaste ja IT-bändi venitamine
• ●Jooksutreeningu koormuse järkjärguline suurendamine
• ●Sobivate jooksujalatsite valimine (vajadusel pronatsioonikontrolliga)
• ●Vältida sügavaid kükke ja trepist jooksmist ülekoormuse perioodil
• ●Kadentsi tõstmine jookstehnikas (170-180 sammu minutis)