Diski ehk lülivaheketta prolaps

# Diski ehk lülivaheketta prolaps

Lülivaheketta prolaps ehk diskiprolaps on seisund, kus selgroolülide vahel paikneva ketta sisemine osa pressib välja läbi väliskihi ja surub vastu närvi. See põhjustab tugevat valu, mis sageli kiirgub jalga. Hea uudis on, et kuni 90% patsientidest paraneb ilma operatsioonita konservatiivse raviga 6–12 nädala jooksul.

Mis see vigastus on?

Lülivaheketaste ehk diskide mõistmine aitab paremini aru saada, miks prolaps tekib ja kuidas see valu põhjustab. Iga lülivaheketas koosneb kolmest põhikomponendist:

• ●Nucleus pulposus (ketta tuum) – ketta keskmine osa, geeljas ja veesisaldusrikas struktuur, mis toimib amortisaatorina ja jaotab koormust ühtlaselt
• ●Annulus fibrosus (kiudkõhreline rõngas) – ketta väliskiht, tugevate kiuliste rõngaste süsteem, mis hoiab tuuma paigal
• ●Lõppplaat (end plate) – kõhrkiht lülikeha ja ketta vahel, mille kaudu toimub ketta toitumine difusiooni teel

Lülisamba nimmeosas kannavad kettad suurimat koormust. L4–L5 ja L5–S1 on kõige sagedasemad prolapsi tasemed, kuna seal on liikuvus ja koormus suurimad.

Kettakahjustuse astmed:

• ●Ettevõlvumine (bulge) – ketas võlvub ühtlaselt välja üle oma normaalsete piiride, annulus on terve
• ●Protrussioon – tuum surub annuluse sisekihte välja, kuid annulus on veel terviklik
• ●Ekstrusioon – tuum on läbi murdnud annuluse, kuid on veel ühenduses kettaga
• ●Sekvestratsioon – tuuma fragment on täielikult eraldunud ja paikneb vabalt seljakanalis

Mida kaugemale on kahjustus edenenud, seda tõsisemad on tavaliselt sümptomid. Samas on huvitav, et suuremad prolapsid (ekstrusioon, sekvestratsioon) võivad paraneda isegi paremini, kuna keha immuunsüsteem tunneb vaba fragmenti ära ja resorbeerib selle.

Peamised sümptomid

• ●Radikulaarne valu jalga – valu kiirgub tuharast jalga mööda kahjustatud närvi dermatomaalset piirkonda (ishias-tüüpi valu)
• ●L4 juure kahjustus – valu reie eesküljele ja sääre siseküljele, nõrkus põlve sirutamisel
• ●L5 juure kahjustus – valu tuharast sääre välisküljele ja pöia selgmisele osale, nõrkus pöia sirutamisel (raskus kanda kõndida)
• ●S1 juure kahjustus – valu tuharast sääre tagaküljele ja pöia taldmisele osale, nõrkus varba seismisel
• ●Tuimus ja surisemistunne – jala piirkonnas vastavalt dermatomaalsele jaotusele
• ●Valu süveneb köhimisel ja aevastamisel – kõhusisene rõhk suurendab ketale survet
• ●Valu halvem istumisel – istuv asend suurendab kettale mõjuvat survet kuni 40% võrra

PUNASED LIPUD – cauda equina sündroom (erakorraline seisund!):

• ●Kahepoolsed sümptomid mõlemas jalas
• ●Põie- ja soolefunktsiooni häire (uriinipeetus, inkontinents)
• ●Sadulpiirkonna tuimus (perineaalne piirkond)
• ●Progresseeruv bilateraalne jalgade nõrkus
• ●See vajab ERAKORRALIST kirurgilist sekkumist 24–48 tunni jooksul!

Miks see vigastus tekib?

Tõstmine vale tehnikaga – eriti kombinatsioonis pööramisega ja kumerseljas tõstmine. Sellises asendis suureneb surve ketta tagumisele osale mitmekordiselt.

Korduvad mikrovigastused – pikaajaline ebaõige koormus kettale, näiteks kehv kehahoiak istumisel või korduvad vale tehnikaga jõuharjutused.

Degeneratiivsed muutused – vanusega ketas dehüdreerub (kaotab veesisaldust), nõrgeneb ja muutub vastuvõtlikumaks vigastusele. See on loomulik protsess, mis algab juba 25. eluaastast.

Äkiline trauma – kukkumine, liiklusõnnetus või äkiline raskuse tõstmine võivad põhjustada prolapsi terve ketta puhulgi.

Istuv eluviis – pikaajaline istumine vähendab ketta toitumist (toimub difusiooni teel liikumisel) ja nõrgendab tugistruktuure.

Geneetiline eelsoodumus – perekondlik kalduvus kettahaigusele on tõestatud uuringutes. Kollageeni kvaliteet on osaliselt geneetiliselt määratud.

Suitsetamine – halvendab ketta verevarustust ja aeglustab paranemisprotsesse.

Kellel seda kõige sagedamini esineb?

• ●30–50-aastased täiskasvanud – ketta degeneratsioon on juba alanud, kuid aktiivsus veel kõrge
• ●Istuva tööga inimesed – kontoritöötajad, autojuhid, veokijuhid
• ●Jõutõstjad ja tõstmisintensiivsete spordialade esindajad – eriti vale tehnikaga
• ●Ülekaalulised inimesed – suurem koormus kettale igapäevategevustes
• ●Suitsetajad – halveneb ketta toitumine
• ●Eelnevalt seljaprobleemidega inimesed – kordumise risk on suurem

Diagnoosimine

Kliiniline uuring:

• ●Lasègue'i test (straight leg raise, SLR) – lamades selili tõstetakse sirge jalg üles; positiivne, kui tekib radikulaarne valu jalga alla 60°
• ●Ristatud Lasègue'i test – terve jala tõstmine tekitab valu haiges jalas (kõrgem spetsiifilisus)
• ●Neuroloogiline uuring – reflekside (patellaar-, achilleuserefleks), lihasjõu ja tundlikkuse hindamine dermatomaalselt

Piltdiagnostika:

• ●MRT – kuldstandard, näitab ketta prolapsi täpset asukohta, suurust ja närvikompressiooni
• ●CT – alternatiiv MRT-le, parem luuliste struktuuride hindamiseks
• ●EMG/ENMG – kroonilistel juhtudel närvijuhtivuse hindamiseks, eristab radikulopaatiat perifeersest neuropaatiast

Oluline on meeles pidada, et MRT-leid ei pruugi alati kliinilise pildiga korreleeruda – paljudel inimestel on MRT-s nähtav prolaps, kuid sümptomid puuduvad.

Mida saab ise teha?

Lühiajaline puhkus, mitte voodirežiim – 1–2 päeva akuutse valu korral, kuid pikaajaline voodirežiim on kahjulik! Liikumine soodustab paranemist.

Kehaasendite kohandamine:

• ●Vältige pikka istumist (tõuske iga 30 minuti järel)
• ●Kasutage nimmetuge istumisel
• ●Magamisel asetage padi põlvede vahele (külili) või põlvede alla (selili)
• ●Vältige ettepoole paindumist ja raskuste tõstmist esimestel nädalatel

McKenzie ekstensioonharjutused (samm-sammult):

1. Lamage kõhuli 5–10 minutit, lõdvestuge täielikult

2. Tõstke ülakeha küünarnukkidele toetudes (sfinksi asend), hoidke 30 sekundit

3. Kui valu väheneb, sirutage käed sirgemaks (suruge üles)

4. Jälgige valu „tsentraliseerumist" – kui valu liigub jalast tagasi selja suunas, on harjutus õige

5. Tehke 10 kordust iga 2 tunni järel

Tuumalihastreening:

• ●Kõhulihaste kerge aktiveerimine (nabasuunalise tõmbega)
• ●Vaagnapõhja lihaste treening
• ●Lindistabilisatsiooni harjutused (bird-dog, dead bug) – alustage alles kui äge valu on taandunud

Valuvaigistid – MSPV-d (ibuprofeen 400 mg, naprokseen 500 mg) lühiajaliselt, vastavalt arsti juhendile.

Millal pöörduda spetsialisti poole?

• ●Kohe erakorralisse – põie- või soolefunktsiooni häired, sadulpiirkonna tuimus, progresseeruv nõrkus mõlemas jalas (cauda equina sündroomii kahtlus)
• ●Valu ei vähene 6 nädala jooksul konservatiivse raviga
• ●Progresseeruv lihasnõrkus jalas (näiteks jalg hakkab lonkama, pöia sirutamine ei tööta)
• ●Valu on nii tugev, et häirib und ja igapäevaelu oluliselt
• ●Korduvad prolapsi episoodid samal tasandil

Füsioteraapia ja ravi võimalused

Füsioteraapia – McKenzie meetod (suunatud eelistuse harjutused), tugevdamine, kehahoiaku korrigeerimine ja ergonoomika nõustamine. See on konservatiivse ravi nurgakivi.

Epiduraalne kortikosteroidi süst – valuleevendus otse kahjustatud närvijuure piirkonda. Pakub leevendust 50–75% patsientidest. Eriti kasulik, kui valu takistab füsioteraapias osalemist.

Manuaalteraapia – lülisamba mobilisatsioon ja pehmete kudede tehnikad. Tuleb teostada kogenud spetsialisti poolt.

Progressiivne treeningprogramm – tuumalihastreening, seljalihaste tugevdamine, üldise kehalise vormi taastamine. Alustage madala koormusega ja suurendage järk-järgult.

Kirurgiline ravi (näidustused):

• ●Cauda equina sündroom – ERAKORRALISELT
• ●Progresseeruv neuroloogiline defitsiit
• ●Tugev valu, mis ei allu 6–12 nädala konservatiivsele ravile
• ●Mikrodiskektoomia – minimaalselt invasiivne operatsioon, eemaldatakse ainult prolapsi fragment. Edukuse määr 85–95%.

Taastumine ja spordi juurde naasmine

1.–2. nädal (äge faas): valuvaigistid, kehaasendite kohandamine, kerge liikumine (kõndimine), McKenzie harjutused kui talutavad.

3.–6. nädal (aktiivne taastumine): füsioteraapia algab, tuumalihastreening, järk-järguline igapäevategevuste juurde naasmine. Istumine piiratud (max 30 min korraga).

7.–12. nädal (tugevdamine): progressiivne jõutreening, kardiovaskulaarne treening (jalgratas, ujumine), kehahoiaku harjutused.

3.–6. kuu (spordi juurde naasmine): sportspetsiifiline treening algab, jooksmine, jõuharjutused täismahus. Naasmine tingimusel, et:

• ●Valu puudub igapäevategevustes
• ●Neuroloogilised sümptomid on taandunud (tuimus, nõrkus)
• ●Tuumalihasjõud on taastunud
• ●Sportlane oskab õiget tõstmistehnikat

Pärast operatsiooni on taastumine tavaliselt 6–12 nädalat, sportspetsiifiline treening algab 3–4 kuu pärast.

Ennetamine

• ●Õige tõstmistehnika – tõstke alati jalgedega, hoidke raskus keha lähedal, vältige pöörlemist tõstmisel
• ●Tuumalihastreening – regulaarne kehatüve lihaste tugevdamine stabiliseerib lülisammast
• ●Ergonoomika – reguleerige töökoht (tooli kõrgus, monitori asend), kasutage nimmetuge
• ●Regulaarne liikumine – pikaajaline istumine on kettale kahjulik, liikuge iga 30 minuti järel
• ●Tervislik kehakaal – ülekaal suurendab kettale mõjuvat koormust
• ●Suitsetamisest loobumine – parandab ketta toitumist ja paranemist
• ●Seljalihaste regulaarne venitamine – säilitab lülisamba liikuvuse
• ●Spordiala-spetsiifiline tehnika – eriti jõutõstmise ja kontaktspordialade puhul

Korduma kippuvad küsimused (KKK)

Kas diski prolaps paraneb iseenesest?

Jah, kuni 90% juhtudest paraneb konservatiivselt 6–12 nädala jooksul. Keha immuunsüsteem suudab prolapsi fragmenti osaliselt resorbeerida. Suuremad prolapsid (ekstrusioon) resorbeeruvad isegi paremini kui väiksemad.

Kas diskiprolapsiga tohib sportida?

Ägeda faasi ajal tuleks koormavaid tegevusi vältida. Kuid liikumine (kõndimine, ujumine) on soovitatav kohe, kui valu seda võimaldab. Spordi juurde naasmine on tavaliselt võimalik 3–6 kuu jooksul.

Millal on operatsioon vajalik?

Operatsiooni vajab vaid umbes 10% patsientidest – eelkõige cauda equina sündroomi, progresseeruva neuroloogilise defitsiidi või 6–12 nädala konservatiivsele ravile mitteallumise korral. Mikrodiskektoomia edukuse määr on 85–95%.

Kas diskiprolaps võib korduda?

Jah, kordumise risk on umbes 5–15%. Kordumise riski vähendavad regulaarne tuumalihastreening, õige tõstmistehnika ja tervislik kehakaal.

Mis vahe on diskiprolapsil ja ishiasel?

Ishias (istmikunärvivalu) on sümptom, diskiprolaps on üks selle sümptomi põhjuseid. Ishiast võivad põhjustada ka lülisamba stenoos, piriformise sündroom ja muud seisundid.

Kokkuvõte

Lülivaheketta prolaps on levinud seisund, mis põhjustab valu seljas ja jalas, kuid mille prognoos on üldiselt hea. Kuni 90% patsientidest paraneb konservatiivse raviga, mis hõlmab füsioteraapiat, McKenzie harjutusi ja tuumalihasetreeningut. Oluline on jälgida punaseid lippe (eriti cauda equina sündroomi sümptomeid) ja pöörduda viivitamatult arsti poole, kui need tekivad.

See artikkel on informatiivse iseloomuga ega asenda arsti konsultatsiooni.