Õlaliigese ebastabiilsus

OLEMUS

Õlaliigese ebastabiilsus on seisund, kus õlavarreluupea ei püsi korrektselt liigesõõnes (glenoid), põhjustades korduvaid subluksatsioone (osalisi nihestusi) või täielikke luksatsioone (nihestusi). Õlaliiges on inimkeha liikuvaim liiges — glenoidõõs katab vaid umbes 25% humeruspeast — ning see liikuvus tuleb stabiilsuse arvelt. Stabiilsust tagavad peamiselt pehmekoelised struktuurid: labrum (glenoidserv), glenohumeraalsidemed, rotatormansett ja liigeskapsel.

Ebastabiilsus jaguneb mitmeks tüübiks:

• ●Traumaatiline — tekib konkreetse vigastuse tagajärjel, enamasti eesmine suund (95%)
• ●Atraumaatiline — tekib üldise sidemeaparaadi lõtvuse tõttu, sageli multidirektsionaalne
• ●Suuna järgi: eesmine (kõige sagedasem), tagumine, alumine, multidirektsionaalne

PÕHJUSED

Traumaatiline ebastabiilsus tekib tavaliselt pärast esimest õlanihestust, mille käigus kahjustuvad olulised stabiliseerivad struktuurid:

• ●Bankarti lesioon — alumise glenohumeraalsideme ja labrumi eraldumine glenoidilt, esineb kuni 90% traumaatilise eesmise nihestuse juhtudest
• ●Hill-Sachsi defekt — humeruspea tagumise osa kompressioonmurd glenoidserva vastu
• ●Kapsli venitus ja ülevenitus
• ●Rotaatormanseti vigastus (eriti üle 40-aastastel)

Atraumaatiline ebastabiilsus on seotud kaasasündinud sidemeaparaadi lõtvusega. Beightoni skoor hindab üldist liigeste hüpermobiilsust (üle 4 punkti 9-st viitab üldisele lõtvusele). See tüüp esineb sageli noortel sportlastel, kes tegelevad ülepeaspordialadega (ujumine, võrkpall, tennis).

SÜMPTOMID

Ebastabiilsuse kliiniline pilt varieerub sõltuvalt raskusastmest:

• ●Apprehension — hirmu- ja ebamugavustunne, kui käsi viiakse abduktsioon-välisrotatsiooni asendisse
• ●Korduvad subluksatsioonid — õlg "libiseb ära" ja tuleb ise tagasi, sageli teatud liigutustel (viskamine, servimine)
• ●"Surnud käe" tunne (dead arm) — järsk tuimus ja nõrkus käes pärast subluksatsiooni episoodi
• ●Valu ja ebakindlustunne, eriti ülepea liigutustel ja magades
• ●Korduvad nihestused — iga järgnev nihestus tekib kergemini ja väiksema jõuga

DIAGNOOSIMINE

Kliiniline uuring on ebastabiilsuse diagnoosimisel keskse tähtsusega:

• ●Apprehension test — patsient tunneb hirmu/ebamugavust, kui käsi viiakse 90° abduktsiooni ja välisrotatsiooni
• ●Relocation test — tagumine surve humeruspeast eemaldab hirmu (positiivne test kinnitab ebastabiilsust)
• ●Load and shift test — humeruspead surutakse ette ja taha, hinnates liikuvust glenoidil
• ●Sulcus sign — alumine tõmme käele tekitab süvendi akromioni alla (alumine ebastabiilsus)
• ●MR-artrograafia — parim uuring labrumivigastuste visualiseerimiseks, glenohumeraalsideme seisundi hindamiseks
• ●KT — oluline luuliste defektide hindamiseks (glenoidkaotus, Hill-Sachsi defekti suurus)

RAVI

Ravi valik sõltub ebastabiilsuse tüübist ja patsiendi aktiivsusest:

Konservatiivne ravi (eelistatult atraumaatilise ebastabiilsuse korral):

• ●Skapulaarsete stabilisaatorite tugevdamine (trapetsius, rhomboideus, serratus anterior)
• ●Rotatormanseti tugevdamine, eriti välisrotaatorid
• ●Propriotseptiivne treening — tasakaalu- ja positsioonitunnetuse harjutused
• ●Tegevuse modifitseerimine — provotseerivate liigutuste vältimine

Kirurgiline ravi (traumaatiline korduv ebastabiilsus):

• ●Artroskoopiline Bankarti korrektsioon — labrumi kinnitamine glenoidile ankurite abil
• ●Latarjet' operatsioon — coracoidjätke ülekandmine glenoidile, näidustatud olulise luukaotuse korral (>20% glenoidist)
• ●Remplissage — Hill-Sachsi defekti täitmine infraspinatus kõõlusega

SPORDI JUURDE NAASMINE

Pärast operatsiooni on taastumine tavaliselt 4-6 kuud. Kontaktspordi juurde naasmine on võimalik 6-9 kuuga. Korduva nihestuse risk on pärast Bankarti korrektust 5-15%, Latarjet' järel alla 5%. Ilma operatsioonita on alla 20-aastaste korduva nihestuse risk 80-90%.