SpordiAbi.ee
Põlveliiges

Patella dislokatsioon

# Patella dislokatsioon

Patella dislokatsioon ehk põlvekedra nihkumine on seisund, mille puhul põlvekedra väljub oma normaalsest asukohast reieluu eesmises vaos (trochlea). Peaaegu alati nihkub põlvekedra lateraalselt ehk väljapoole. Vigastus on eriti sage noortel sportlastel vanuses 15–25 aastat ning nõuab kiiret esmaabi ja järjekindlat rehabilitatsiooni.

Mis see vigastus on?

Põlvekedra (patella) stabiilsuse tagavad mitu struktuuri: reieluu eesmise vao (trochlea) kuju, mediaalne patellofemoraalsidee (MPFL), reie nelipealihase tasakaal (eriti vastus medialis obliquus ehk VMO) ning põlve dünaamiline joondatus. Patella dislokatsioon tekib, kui üks või mitu neist stabilisaatoritest ei funktsioneeri piisavalt.

Esimese dislokatsiooniga kaasneb peaaegu alati MPFL-i rebend — see on põlvekedra kõige olulisem pehmekoline stabilisaator, mis hoiab põlvekedrat sisemiselt. MPFL-i kahjustus on põhjus, miks korduvad dislogatsioonid on tavalised: 15–45% esmakordselt dislotseerunud patsientidest kogeb korduvat episoodi.

Dislokatsioonil võib kahjustuda ka põlveliigese kõhre, mis pikaajalises perspektiivis suurendab artroosi riski.

Peamised sümptomid

  • Nähtav ja tuntav põlvekedra nihkumine väljapoole — põlv deformeerub
  • Äge, tugev valu põlves vigastuse hetkel
  • Kohene turse (hemartroos) — vere kogunemine liigesesse tundide jooksul
  • Põlve lukustumine painutatud asendisse, kuni põlvekedra naaseb oma kohale
  • Spontaanne repositsioon — sageli naaseb põlvekedra iseenesest jala sirutamisel
  • Palpatsioonivalu põlvekedra siseserval pärast dislotseerumist

Miks see vigastus tekib?

Otsene trauma põlvekedrale siseküljelt — löök lükkab põlvekedra väljapoole.

Põlve väänamine ja reie siserotatsioon — tüüpiline mehhanism maandumise või suunamuutuse ajal, kui jalg on kinni ja keha pöörab.

Anatoomiline eelsoodumus:

  • Lame trochlea vagu (trochleaarne düsplaasia) — puudub normaalne süvend, mis hoiab põlvekedrat
  • Kõrge põlvekedra asend (patella alta)
  • Suurenenud Q-nurk — sagedamini naistel ja X-jalgsuse korral

Liigeste üliliikuvus (hüpermobiilsus) ja varasem patella subluksatsioon suurendavad riski oluliselt.

Kellel seda kõige sagedamini esineb?

  • Noored sportlased vanuses 15–25 aastat
  • Naised — laiem vaagen ja suurem Q-nurk
  • Hüpermobiilsusega inimesed — lõdvemad sidemed
  • Jalgpallurid, korvpallurid — kiired suunamuutused ja maandumised
  • Tantsijad ja võimlejad — äärmuslikud liikuvusnurgad

Diagnoosimine

  • Kliiniline uuring — turse, palpatsioonivalu, positiivne apprehension test (põlvekedra lateraalsel surumisel tekib hirmu- ja pingutusreaktsioon)
  • Röntgenülesvõte — välistab luumurru ja osteokondraalseid fragmente, näitab põlvekedra asendit
  • MRT — kuldstandard, hindab MPFL kahjustust, kõhrekahjustust, vabu kehasid liigeses ja trochlea kuju
  • CT — vajalik trochleaarse düsplaasia täpsemaks hindamiseks

Mida saab ise teha?

Esmaabi:

1. Ära proovi põlvekedrat ise tagasi suruda — lase jalg aeglaselt sirgeks, sageli naaseb põlvekedra iseenesest

2. Pane jääkott põlvele (15–20 minutit)

3. Hoia jalg kõrgemal

4. Pöördu erakorralise meditsiini osakonda

Pärast esmaabi:

  • Kanna põlveortosi, mis hoiab põlvekedrat
  • Alusta isomeetriliste nelipealihase harjutustega niipea kui valu lubab
  • Väldi põlve täispainutamist esimesed 2–4 nädalat

Millal pöörduda spetsialisti poole?

  • Alati pärast esimest dislotseerumist — vajalik on meditsiiniline hindamine
  • Põlvekedra ei naasnud ise oma kohale
  • Põlv on tugevalt paistes ja liikuvus piiratud
  • Esineb lukustumine — viitab vabale kehale liigeses
  • Korduvad dislogatsioonid

Füsioteraapia ja ravi võimalused

Konservatiivne ravi (esimese dislokatsioon korral):

  • Immobilisatsioon ortosiga 2–4 nädalat, lubades põlve painutust järk-järgult
  • VMO tugevdamine — suletud ahela harjutused, põlve sirutamine viimases 30 kraadis
  • Puusalihaste treening — gluteus medius tugevdamine kontrollib põlve valgust
  • Propriotseptiivne treening — tasakaaluharjutused ebastabiilsel pinnasel

Kirurgiline ravi on näidustatud:

  • Korduvate dislogatsioonide korral
  • Suure kõhrekahjustuse korral
  • Vabade kehade esinemisel liigeses
  • MPFL rekonstruktsioon on kõige levinum kirurgiline protseduur

Taastumine ja spordi juurde naasmine

Konservatiivne ravi:

  • 0–2 nädalat: ortoos, jääravi, isomeetrilised harjutused
  • 2–6 nädalat: progressiivne liikuvuse ja jõu taastamine
  • 6–12 nädalat: funktsionaalsed harjutused, jooksmise alustamine
  • 3–4 kuud: spordi juurde naasmine

Pärast MPFL rekonstruktsiooni:

  • 0–6 nädalat: ortoos, kontrollitud liikuvuse taastamine
  • 6–12 nädalat: jõutreening ja propriotseptsioon
  • 3–6 kuud: jooksmise alustamine
  • 6–9 kuud: spordi juurde naasmine

Naasmise kriteeriumid: valutu täielik liikuvus, lihasjõud vähemalt 90% tervest poolest, funktsionaalsed testid läbitud.

Ennetamine

  • VMO ja puusalihaste regulaarne treenimine — tugevad stabilisaatorid hoiavad põlvekedrat paigal
  • Põlve dünaamilise joonduse kontroll — maandumisel ja suunamuutustel põlv varvaste kohal
  • Teipimine või ortoos spordi ajal korduva ebastabiilsuse korral
  • Propriotseptiivne treening — tasakaaluharjutused ebastabiilsel pinnal
  • Maandumistehnika treenimine — pehme maandumine, põlved joonduses

Korduma kippuvad küsimused (KKK)

Kas patella dislokatsioon vajab alati operatsiooni?

Esimese dislokatsioon korral on ravi tavaliselt konservatiivne. Kirurgiline ravi on vajalik korduvate dislogatsioonide, suure kõhrekahjustuse või vabade kehade korral.

Kui suur on korduva dislokatsioon risk?

15–45% patsientidest kogeb korduvat dislotseerumist. Risk on suurem noortel, hüpermobiilsuse ja anatoomilise eelsoodumuse korral.

Kas pärast dislotseerumist saab sporti jätkata?

Jah, enamik sportlasi naaseb sporti 3–6 kuu jooksul. Oluline on läbida korralik rehabilitatsioon.

Kas põlvekedra dislokatsioon võib põhjustada artroosi?

Jah, eriti kui kaasub kõhrekahjustus. Seetõttu on oluline varane diagnoos ja adekvaatne ravi.

Kokkuvõte

Patella dislokatsioon on sage noorte sportlaste vigastus, mis nõuab esmaabi, meditsiinilist hindamist ja järjekindlat rehabilitatsiooni. VMO tugevdamine ja propriotseptiivne treening on korduva dislotseerumise ennetamise nurgakivid.

See artikkel on informatiivse iseloomuga ega asenda arsti konsultatsiooni.

NB! Siinne info on mõeldud üldiseks hariduslikuks eesmärgiks. See ei asenda professionaalset meditsiinilist nõuannet. Vigastuse korral pöörduge arsti poole.