Luuümbrisepõletik (periosiit)

KIRJELDUS

Luuümbrisepõletik ehk periosiit on periostumi (luuümbrise) põletik, mis tekib korduva mehaanilise stressi, otsese trauma või infektsiooni tagajärjel. Periosteum on tihe sidekoe kiht, mis katab luude välispinda (välja arvatud liigesepinnad), sisaldab veresooni, närve ja luuüdirakke (osteoblaste). Sportlastel tekib periosiit enamasti ülekoormusest, eriti sääreluul (tibiaalne periosiit ehk "shin splints"). Periosiit on sageli esimene staadium luustressi spektrumis, mis võib progresseeruda väsimusmurrule, kui koormust ei vähendata. Esineb sagedamini algajatel sportlastel, sõduritel baasväljaõppe ajal ja tantsijatel.

PÕHJUSED

• ●Korduv mehaaniline stress luuümbrisele (jooksmine, hüppamine, marsimine)
• ●Liiga kiire treeningkoormuse suurendamine
• ●Jooksmine kõvadel pindadel (asfalt, betoon)
• ●Lihaste tõmbejõud kinnituskohas luul (lihased kinnituvad läbi periostumi)
• ●Lamejalgsus ja ülepronatsioon, mis muudavad jõujaotust
• ●Ebasobivad ja kulunud jalatsid
• ●Otsene trauma luule (kontakt-spordialadel)
• ●Infektsioon (harva, kuid tõsine — hematogeenne levik)
• ●Madal luutihedus (osteopeenia), eriti naissoost sportlastel
• ●Suhteline energiadefitsiit spordis (RED-S)

SÜMPTOMID

• ●Hajus, tuim valu kahjustatud luu piirkonnas, eriti sääreluu eesmisel ja mediaalisel pinnal
• ●Valu algab treeningu ajal ja leeveneb puhkusega
• ●Edasi arenedes valu püsib ka pärast treeningut ja igapäevastel tegevustel
• ●Palpatsioonil hellus laiala alal (üle 5 cm) — eristab fokaliseeritud väsimusmurrude valust
• ●Kerge turse ja soojatunne kahjustatud piirkonnas
• ●Valu provokeeritav hüppamisel, kõndimisel ja luu palpatsioonil
• ●Löögi edastamise test (tuning fork test) võib olla positiivne raskematel juhtudel

DIAGNOOSIMINE

Kliiniline diagnoos põhineb anamnees (tüüpiline sportlane, koormuse suurendamine) ja füüsilisel uuringul (hajus hellus luu pinnal). Oluline on eristada periosiiti väsimusmurrast: periosiidi korral on hellus hajusam (üle 5 cm), väsimusmurru korral fokaliseeritud (alla 5 cm). Röntgen on varajases staadiumis normaalne, hiljem näitab periosteaalset reaktsiooni (luuümbrise paksenemist). MRT on parim kuvamisuuring: näitab periosteaalset ödeemi ja luu reaktsiooni ning eristab periosiiti väsimusmurrast. Luustsintigraafia näitab difuusset hüperomastust (erinevalt väsimusmurru fokaalsest omastusest). Diferentsiaaldiagnostikas tuleb välistada: väsimusmurd, kompartmendi sündroom, adventitsiaalne tsüst ja luu kasvaja.

RAVI

Esmane ravi on koormuse vähendamine ja provokeerivate tegevuste vältimine. Jää aplikatsioon 15-20 minutit mitu korda päevas vähendab valu ja turset. MSPV-d lühiajaliselt ägeda valu korral. Treeningute ajal asendada löögikoormusega tegevused mõjuvabade aladega: ujumine, rattasõit, elliptiline trenažöör, vesiaeroobika. Füsioteraapia: säärelihaste venitamine ja tugevdamine, biomehaaniline hindamine ja korrigeerimine. Tugitallad ja ortoosid ülepronatsiooni korral. Kompressioonsokkide kandmine võib leevendada sümptomeid. Lööklaineteraapia krooniliste juhtumite korral. Spordi juurde naasmine peab olema järkjärguline: alustada kõndimisega, seejärel aeglane jooks pehmele pinnale, järk-järgult suurendades distantsi ja intensiivsust. Taastumine kestab tavaliselt 4-8 nädalat, pikemalt, kui koormust ei vähendata õigeaegselt.

ENNETAMINE

• ●Treeningkoormuse järkjärguline suurendamine (mitte üle 10% nädalas)
• ●Treeningpindade varieerimine (mitte ainult kõval pinnal)
• ●Jooksujalatsite regulaarne uuendamine ja sobivuse kontroll
• ●Tugitaldade kasutamine biomehaaniliste häirete korral
• ●Piisav kaltsiumitarbimine ja D-vitamiin
• ●Ristreeningud ja puhkepäevad treeningkavas
• ●Naissportlastel: menstruaaltsükli häirete korrigeerimine ja energiabilansi tagamine