Sidemepõletik (ligamentiit)

KIRJELDUS

Sidemepõletik ehk ligamentiit on sideme (ligament) krooniline ärritus- ja degeneratsiooniprotsess. Sidemed on tugevad sidekoeribad, mis ühendavad luid omavahel ja stabiliseerivad liigeseid. Erinevalt kõõlustest, mis ühendavad lihaseid luudega, on sidemete peamine ülesanne liigese passiivne stabiliseerimine ja ülemäärase liikuvuse piiramine. Ligamentiit tekib, kui sideme korduv ülekoormus ületab koe adaptatsioonivõimet, põhjustades mikrokahjustusi, mis ei jõua treeningute vahel paraneda. Kõige sagedamini haaratud piirkonnad on hüppeliiges (lateraalsed sidemed), põlveliiges (kollateraalsidemed, eesmine riatiside), randmeliiges ja lülisamba sidemed.

PÕHJUSED

• ●Korduv ülekoormus liigesele, mis tekitab mikrokahjustusi sidemetes
• ●Liigese krooniline ebastabiilsus pärast varasemat sidemevigastust
• ●Ebapiisav rehabilitatsioon pärast ägedat sidemevigastust
• ●Korduv submaksimaalne venituskoosseis liigeses
• ●Biomehaanilised häired: liigese väärasend, ebaõige sporditehnika
• ●Lihaste nõrkus, mis suurendab sidemete koormust
• ●Korduvad hüppetehnikavead korvpallis, võrkpallis
• ●Ebaühtlane treeningpind, mis tekitab ootamatuid liigese väändeid
• ●Süsteemsed sidekoehaigused (Ehlers-Danlose sündroom, liigse liikuvuse sündroom)

SÜMPTOMID

• ●Püsiv tuim valu liigese piirkonnas, mis süveneb koormusel
• ●Liigese jäikus ja kangus, eriti pärast puhkeperioode
• ●Hellus palpatsioonil sideme kinnituskohtades (luu peal)
• ●Liigese kerge turse, mis süveneb pärast koormust
• ●Ebastabiilsus- või ebakindlustunne liigeses
• ●Valu provokeeritav sidemele stressi rakendamisel (nt hüppeliigese inversiooni test)
• ●Funktsiooni vähenemine: raskus jooksmisel, hüppamisel, suunamuutustel
• ●Pikaajaliste juhtumite korral liigese krooniline turse ja paksenemine

DIAGNOOSIMINE

Kliiniline uuring hõlmab liigese stabiilsuse teste, palpatsioon ja liikuvusulatuse hindamist. Hüppeliigese korral: eesmine sahtlitest ja talar tilt test. Põlve korral: Lachmani test, pivot shift test ja kollateraalsidemete stresstestid. Stressröntgen näitab liigese ebastabiilsust koormuse all. Ultraheli on kasulik sidemete patoloogia hindamiseks: näitab sideme paksenemist, ebaregulaarset struktuuri ja kaltsifikatsioone. MRT on kuldstandard sidemete detailseks hindamiseks: näitab sideme signaalimuutusi, osalist kahjustust ja kaasuvat liigesepatoloogiat. Diferentsiaaldiagnostikas tuleb välistada sideme äge rebend, meniskivigastus, kõhrekahjustus ja luumurd.

RAVI

Konservatiivne ravi on esmane valik. Koormuse modifitseerimine: vähendada valulikke tegevusi, kuid säilitada aktiivust. MSPV-d ägeda valu ja põletiku korral. Füsioteraapia on ravi nurgakivi: liigesse stabiliseerivate lihaste tugevdamine (propriotseptiivne ja neuromuskulaarne treening), liigese liikuvuse parandamine, koordinatsiooni- ja tasakaaluharjutused. Ortoosid ja tugiside (teipimine) toetavad liigest ja vähendavad sideme koormust. Funktsionaalne treening progresseerub: tasakaalu- ja stabiilusharjutused ebastabiilseil pindadel, sport-spetsiifilised liigutused. PRP-süstid on perspektiivikas lisaravi krooniliste juhtumite korral, stimuleerides sideme paranemist. Proloteraapial on mõningane tõenduspõhisus kroonilise ligamentiidi korral. Lööklaineteraapia. Kirurgiline ravi on vajalik, kui konservatiivne ravi ei anna tulemusi ja liigese ebastabiilsus püsib — sideme rekonstrueerimine või augmentatsioon.

ENNETAMINE

• ●Liigessid stabiliseerivate lihaste regulaarne tugevdamine
• ●Propriotseptiivne treening (tasakaalulaud, ebastabiilsed pinnad)
• ●Varasemate sidemevigastuste adekvaatne rehabilitatsioon
• ●Ortoosi kasutamine riskialadel (hüppeliigese tugi korvpallis, võrkpallis)
• ●Korrektne sporditehnika ja maandumistehnika
• ●Treeningpinna valik ja varustuse sobivuse kontroll
• ●Soojendus ja liigeste ettevalmistamine enne treeningut